Sihuke elu

Nüüd on vist ilmajaama lubadused täide läinud, sest lakkamatu vihm, mis kõiki juba tüütama kippus jäi lõpuks järele.
Eile käisin metsas viimaseid sirmikuid jahtimas.Mets tundus nii tühi ja raagus,kraavid pilgeni vett täis, ega ma väga ei lootnudki, et pärast öökülmasid midagi veel leian, aga võta näpust. Kuuskede all oli ohtralt seeni, ju siis kuuseoksad hoidsid seda külma tagasi, vähemalt nii ma oletasin. Korralik pool kilekotitäit hõrgutisi sai koju toodud ja jahu-munaga ära praetud, tõeliselt nämma.
Täna jälle tööle-maja ehituses on jäänud viimased välitööd, siis peaks kena küll saama.Jäänud on veel tuulekastide lauad panna ja maja nurkadesse iluliistud- rõdu ja terassini jõuab hiljem. Vihmaga ju ei tee,sest kõik niriseb otse kraesse, tõeliselt vastik.
Joon kohvi ära ja uurin, kas varsti minek, või mis kellast toimetama saab hakata.
Ja õhtul on teine töö-korteri remont. Seal olen ka jõudmas poole peale. Veidi pahteldamist, lagi värvida ja tapeet panna, mis ainult sõnades on nii lihtne, sest tegelikult läheb veel hulk aega, enne kui remont päris valmis saab. Suur tolmutamine ja sellele järgnev koristamine võttis juba tuju ära, aga eks tolmu tule veel neelata, enne kui värvima saab .Üle kolme, nelja tunni korraga ei jaksa ka , õhtul on üsna rihm maas.Pühapäeval panin lausa viis tundi. Ei tule see raha midagi nii kergelt, selleks peab kõvasti pingutama ja vaeva nägema.
Ise ka ei imesta, et loen oma blogi nagu võõrast, sest siia olen viimasel ajal õite harva juhtunud. Ehk tuleb paremaid aegu ka, siis kirjutan ehk rohkem.