Mesilasema toitepiim

Keegi vist ütles, et sa ei kirjuta viimasel ajal enam eriti-no mis jutt see on!?
Kirjutan mis hirmus, lausa poognate viisi sai mõne päeva eest trükitud. Ainukese vahega, et mitte siin vaid mesindusfoorumis.Panen teile ka lugemiseks, et ei vinguks muudkui (klõpsa pealkirjal). Vaja on ju eestimaa mesindust ka hinges hoida. Eriti kurvaks läks seal viimasel aja, kuna keegi nagu sõna ei võtnud ja kui võttiski, siis ..No jutukas on tegelikult elu tagasi foorumisse toonud ja paljud endised rivaalitsema ja vaidlema kippunud tegelased kenasti jutule saanud ja tuttavaks:)
Algatuseks kirjutasin ühe mõnusa vana novelli ümber- esialgu tundus, et polegi ju midagi, trükin ära aga siis sain aru, kui tüütu ja aeganõudev töö. Eriti jube oli igasuguse otsese kõne kohtades jutumärkide toppimine...oeh, harjutamine teeb meistriks, kui õhtul teist osa trükkima asusin, märkasin, et pole tarvis neid klahve enam jälgidagi nii väga. Njah, mõned üksikud tähed jäid puudu alul aga teise ringiga sai kõik korda.
Siis võtsin ette vana tõlketöö-tükk aega tagasi leidsin ühest soome mesinduslehelt huvitavat materjali, kuidas neil põllumehed ja mesinikud omavahel koostööd teevad.
Ei mingit teineteisest üle sõitmist-tehakse kahepoolne leping, et mesinik toob oma tarud põllu veerde ja mesilased tolmeldavad põllu kenasti ära, ja et mõlemi saak on sellega kenasti tagatud. Ei mingit põllu mürgitamise kartust, sest nii on omavahel kokku lepitud. Jõutaks meil ka kunagi sellisele tasemele. Eks sellel tõlkimisel selline mõte oligi, et ehk hakatakse järgi tegema.
Autokummid sai ka talviste vastu vahetatud, lumi võib nüüd tulla. Tänud Tsetile ja Junekale!!!