Rätiku all palav leib...

Ohjeerum, minu esialgsest tellisetehase projektist on saanud kena leivatehase projekt. Ehk katsetused ise leiba küpsetada on lõppenud õnnestumisega. Täiesti maitsev leib. Ei noh, mis ma nii tagasihoidlikult-väga maitsev on ikka :)
Ühel päeval lihtsalt tuli selline mõte-kõik muudkui ümberringi mainivad, nagu muuseas, et näe sai ka leiba küpsetatud. Otsisin internetist vabavarana saada olevad juhised ja hakkasin juuretist tegema.
Juuretise tegemine on muide üsna müstifitseeritud tegevus-kõik räägivad sellest kui miskist väga erilisest, keerulisest, isegi kodubakteritest jne. Lihtne asi nii keeruliseks aetud, et ma saan täiesti aru, miks kõik leiba pole hakanud küpstama..
Päriselt on see asi  nii lihtne, et kui ma sellest räägi, et see on nii lihtne, siis paljud kohe arvavad, et Pokujutt.
Võtad poest ostetud leivast neli viilakat, valad neile sooja vett peale, siristad petti paar sortsu ja lased sellel nats aega liguneda. Siis kui meelde tuleb, saputad rukkijahu ka peale, segad veel veidi läbi ( isegi saumikseriga poleks paha see korra läbi suristada )ja jätad selle segu ilusasti räti alla paariks päevaks-lihtsalt unusta ära, et ta seal on.
Kui nüüd järgmisel korral  ( sii kui meelde tuleb) rätti kergitad, näed mis vahepeal toimunud on.
Kausis on meeldiv hapukas käärimislõhn ja veidi mullitab selle jahuse asja seest mulle, mis kohe katki lähevad.
Ongi kõik-juuretis on olemas!
Nüüd pole muud, kui otsida välja, kuidas sellest juuretisest taigen teha. Mida sisse tuleb panna, kuidas sõtkuda ja üldse, kaua sellega mässamine aega võtab?
Ma tänaseks lõpetan, aga järgmine kord kirjutan, mis edasi tegema peab.

Täna olen ausalt öelda oma kõhu paljast leivast täis söönud. Soe leib, või peale määritud...mis sa hing veel ihkad.