Mesilased lendavad

Üleeile oli mõnusalt ilus päiksepaisteline juba varastest hommikutundidest peale. Kamina ees tekib alati häid mõtteid, nii ka sel hommikul, kui olin omale ühe pläru keeranud. Oi jah, ma pole rääkinud, et ostsin endale sellise vidina, millega saab ise sigarette keerata ja isegi filtrid saab külge panna. Odav ja... , ah mis sest ikka, kõik keeravad ju nüüd ises suitsusid rulli, masu aeg.Igatahes seal kamina ees kastil istudes hakkasin mesilasse minekuks mõttes ettevalmistusi tegema. Mul oli teiste mesinike juttudest tekkinud väike hirm, et äkki olen oma toimetamistega hiljaks jäänud või jäämas.Paljud on rääkinud, kuidas nende mummid juba paar päeva tagasi puhastuslendu tegid ja taruesised kollaseks sittusid, mõnedel oli lend toimunud juba nädala eest, lõuna eestis olevat juba +8 mõnedel päevadel näidanud! Mul veel lennulauadki pööramata, mõtlesin. Kuidas nad väja lennates tarudesse tagasi saavad? Läks ikka veidi rohkem aega nagu tavaliselt kui mesilasse sättima hakkan. Enne kui oma kolu kokku korjatud sain ja "Apifonda" marlisse rullitud sain. Apifonda  on selline pudersööt,mis koosneb meest ja tuhksuhkrust ja veel millestki (valkained), mida antakse mesilastele varakevadel lisasöödaks, kui tekib kahtlusi, et sügisel antud siirupist võis väheseks jääda. Talv oli ju eriline, tavalisest külmem ja rohke lumega, mille taolist mäletas ja armastas rääkida ema Mari oma lapsepõlve talvedest.
Vist poole üheteiskümne paiku jõudsin "kohale". Kuna teeolud metsa vahel olid sõiduks vaid tankidele ja traktoritele ,  tuli jätta auto tee äärde lumehange ja võtta oma mesinikukast ja labidas, ning kõndida see 900 meetrit läbi metsa  mesilasse. Kohver oli paras raske tükk,  peale trelli ja muude tööriistade veel  oli ju veel 5 kilo pudersöödarulle-oeh.Nii ma siis kõndisin ja vahetasin kätt ja puhkasin aeg ajalt, kuni kohale jõudsin. Kohale aga ei tähendanud veel sugugi mesilasse. Terve väli oli kenasti valge vaibaga kaetud ja mõtlesin, et kuidas ma sinna nüüd siis õieti sumpama peaks. Ei noh, sumpan siis-sain teha kubemeni lumes, seitse kaheksa sammu,  kui mõistsin et see mõte pole eriti  hea.
Milleks ma siis labida kaasa võtsin? Hindasin pilguga läbitud vahemaad , mis ma olin läbi lume rüsinud , tagasi teeni -pergele! Hakkasin siis vaikselt kaevama-võis mööduda 15-20 minutit, kui olin saanud esimese kraavilõigu teeni valmis-oeh. Võtsin jope ära ja tegin tehtud tööd hinnates pilti ja ühe suitsu.
Teisele poole vaadates alles sain aru mis mind õieti ees ootab. Egas midagi, labidas, küll pisut katkine, tegi oma tööd veel päris hästi. Vahepeal õnneks helistati mitu korda ja sai jälle hinge tõmmata ja kurta oma olkuorda-jagatud mure on teadagi pool tervest. Peremees tuli ka koerte haukumise peale välja tervitama . Sai veel puhata enne kui kõvem kaevamine  hakkas.
Ühte jutti väikeste suitsupausidega sai seega oma kaks tunnikest rahmeldatud kuni mesipuudeni jõudsin. Väli valendas päikese käes , nii et olin veidi lumepime. Üksikud mustad täpikesed aga eemal  lumel märkisid hinge heitnud mesilasi, kes millalgi varem, ilusate ilmadega olid otsustanud proovida tarust välja lennata. Neid täpikesi lumel oli paarikümne ringis, niipalju kui lsilmaga näha oli.
Õnneks ikka suht vähe, kartsin hullemat pilti näha tarude läheduses aga seal polnud ühtki surnud mesilast näha. Tarud olid mõnusalt küll lumes aga mitte üleni lumega kaetud nagu kartsin ja olin mõnedelt mesinike fotodelt näinud, vaid kenasti tuisuga moodustunud ja võib olla ka taru seintelt õhkunud sooja toimel tekkinud aukudes.
Kohe kui olin esimese taruni jõudnud ja selle ümbert kenasti lahti kaevanud ja lennulaua ära pööranud, hakkas puhastuslend! Oli see alles tore vaadata, kahjuks olin nii ähmi täis, et ei märganud fotokatki välja krabada, ma lihtsalt vaatasin. Mesilasi tuli tarust välja päris suur hulk, kes siis "kiljudes" lumehnge, ja mõned niisama õhku rippuma või päikese kätte lendasid - KEVAD!!!  Ma ei hakkaks seda nähtust pikemalt kirjeldama, seda peab ise nägema, äkki mõni teist satub järgmisel kevadel mesilasse kaasa tulema, mine tea.
Kohe kui olin teiste tarudeni kaevanud (vahepeal oli peremees ka appi tulnud) hakkasin tarude sisusid üle vaatama. Väljas oli ikka üsna palav, sest ka paigal olles ei hakanud sugugi külm.
Üks taru oli üsna vagane ja hakkasin juba muretsema, et selles vist väga ei elata enam aga, kui olin natuke lennulaua paika sätimisega ja pilust pulga välja kokimisega kobistanud, tulid uudishimulikud mummid välja uudistama, mis toimub?
Lahe igatahes, mu esimene mesinikuks olemise aastaring on täis!
Kõigil peredel hing sees , mis teeb eriti rõõmu. Õnneks te mind ekraani taga ei näe-nägu särab ja hing kikatab kakatab sees juba kolmandat päeva-tõesti olen rõõmus, et nii hästi on läinud.
Enne mesilast ära tulekut käisin kõik tarud veelkord läbi ja kontrollisin, kas neil siirupit ikka jagub. Tundus kül , kui ma noa otsa liistude vahelt kärje sisse torkasin, et on igas tarus veel mett järgi aga ,et ma mitte midagi ei taha jätta saatuse hooleks vaid , et olla 100%  kindel , panin kõigile 3-4 Apifondavorsti veel lisaks, las nosivad, kuni ükskord väljas soojaks läheb ja pajud õitsema hakkavad.
Rohkem pilte kaevetöödest näete kui klõpsate pealkirjale.
Liistude vahele sööta pannes sain ka esimesed korrad nõelata-kuri pere loomulikult, kes siis veel :)
5 nõela algatuseks. Kevadel vist mürk nii kõva pole, sest paistetust ei tulnud üldse, veidi valus oli õhtuks ainult, tühi asi, isegi nõelamise kohti ei suutnud hiljem leida.