Kollased

Neljapäeval sai siis järjekordselt Ellamaal käidud ja mesilased üle vaadatud. Mul on nüüd kindel kord selleks ülevaatuseks, käin võimaluse korral iga 8 päeva tagant oma mesipuid üle vaatamas ja sättimas. Lugesin sellise süsteemi kohta ühest targast mesindusraamatust ja leidsin, et selliselt toimides saab kõik väga hästi kontrolli alla hoitud ja sülemeid vältida.Mul pole siiani ühtki sülemit seetõttu tulnud ja loodetavasti ei tule ka, teen selle asemel peresid ise juurde.
Pere võrdub minu jaoks ema olemasoluga, kui ema puudub, siis puudub ka pere ja arutletagu kuidas tahes, kuidas perede arvu määratleda, minu arvamus sellest ei muutu. Kevadel juhtus , et ühest ilusasti talvitunud peres oli ema otsa saanud ja kiirelt toimetades õnnestus mul mesilased teise tarusse tõsta- mesilased küll päästsin, kuid kuna ema polnud, siis jäi üks taru mul tühjaks.
Aga neljapäevast veel rääkides, siis otsustasin seekord oma tigedikkudele riigipöörde korraldada ja tõstsin nad kogu täiega suuremasse tarru ümber, kuna seal elas parasjagu üks Elmuri käest toodud 8 raamil pere, siis neile nii suurt ruumi polnud ju tarvis, need siis omakorda tõstsin tigediketarusse kelledel jälle ruumipuudus oli tekkimas , ehk tarusse nr.4. 
Mõtlesin, et tõstan tarud pärast mesilaste ringi tõstmist oma kohale tagasi aga otsustasin lõpuks teisiti, sest mitmed on rääkinud teise asukohta tõstmisest lugusid, kuidas taru asukohta muutes muutuvad ka mesilaste meeleolud, et nii mõnigi on saanud endale pärast palju rahulikumad mesilased, kui enne.
Igasugu veesooned pidavat ka seda mõjutama, sellepärast selline otsus. Tarust nr.3 korjasin õige mitu kaanetatud emakuppu jälle ära, nad lihtsalt tahavad mu juurest minema lennata aga mina ei taha, et nad lendaks, seetõttu pean väga hoolikalt neid kuppe jälgima ja vajadusel need maha murdma.
Olen saanud nõnda juba kaks kohe kohe kooruvat emamesilast. Esimese neist andsin uuele perele, see igatahes elab kenasti ja oli juba munemagi hakanud. Uus kollane ema, mis koorus neljapäeval sai endale kollaste mesilaste tarust kena hulga haudme ja meekärgi kaasavaraks ning läks elama minu tehtud väikesesse transpodikasti, millel on tuulutusrest tagaseinas ja väike pööratav lennuava kah küljes-peaaegu nagu mesitaru ainult et palju tillem. Hoidsin tarust võetud mesilasi paar tundi ilema emata, et neil tekiks emata olemise tunne ja et siis on kergem neile uut ema anda. Kõik on igatahes läinud väga plaanipäraselt. Väike taru tuli muidugi minuga Sakku kaasa ja platseerub kõigi majaelanike lahkel loal maja nurga taga, kus vähem käijaid.
Tegelt pole nendega suurt muret, sest kollased ei ole agressivse loomuga, pealegi on enamus noored mesilased, kes teevad oma esimesi lennukatsetusi ja püüavad orjenteeruma õppida. Naljakas on neid  vaadata, kuidas nad lennuaugust välja tulles näoga taru poole kohapeal püüavad püsida,  siis jälle eemale lennata ja jälle näoga taru poole end sätivad ja jälle paigal püüavad püsida. Siis aga tuleb väike tuuleiil ja paiskab nad mitme meetri kaugusele, kuhu neil plaanis polnud minna-oi kui ruttu püütakse alguspunkti tagasi saada ja siis kõik kordub-mina muidugi istun taru ees, teen suitsu ja joon kohvi ja muhelen-see on mu kaheksas pere, kui kõik hästi läheb.
Uus pere sai endale paarumata ema, seega on mõne päeva möödudes nüüd oodata, millal ema läheb seda rituaalset seksilendu tegema. Sõber Alfa teadis ütelda, et kui ilm soodne, siis ema läheb paarumislennule umbes viiendal elupäeval, eks me näe, ma igatahes püüan sel ajal platsi olla, kui ema lennuaugust välja tulemas on.
Minu meelest oleks neil tarus palju turvalisem toimetada aga ei, ema peab paaruma õhus, sedasi kirjutatakse tarkades raamatutes. Õhus kümnekonna meetri kõrgusel pidavat olema mingi "hämar , teadlastele teadmata ala" kuhu kõik lesed kogunevad, et paarumata emi leida, kuid mina seda mula ei usu, mul on selle jaoks enda teooria.
Lesed on isased mesilased, kelledest räägitakse, kui luuseritest, mittemidagitegijatest, söödikutest, gigolotest ja mille iganes halva asjaga neid ei võrrelda, lisaks kandvat nad lesta ja muid haigusi  tarudesse ja ..osaliselt on ju see jutt õige ka, et nad on pigem sugutajad ja niisama ringi uitajad aga nad on ka väga olulised tegelased, kelledest sõltub, milliseid järglasi hakkab tulevikus ema munema. Kuna lesed on ka veel sellised tegelased, kes on igas tarus teretulnud (kuni sügiseni, siis visatakse nad armutult õue külma kätte surema), siis minu mõistus ütleb sedasi, et nad istuvadki võõrastes tarudes ja otsivad/ootavad noori paarumata emasid, et siis koos nendega paarumislennule lennata. Miks see peaks toimuma kuskil "tumedal alal" kui lihtsam variant on lihtsalt emale järgneda ja kus iganes õhus see akrobaatiline seksivärk ära sooritada-onju.
Olen igatahes väga uhke oma enese tehtud väikese mesilasperega-kuna ema oli üpris kollast värvi, siis ehk ka järglased saavad samasugused -Kollased. Ah, mul on üldse kõik väga kollane, isegi maja kus elan on kollane ja ka viimaed korpustarud mis sai Kõutsi Andresele valmistatud on kollased ja nüüd tuli ometi see kollane asi pilvede tagant kah välja, no mis sa hing ikka ihkad-elu on ilus , ma loodan et teil samuti.

Rohkem pilte avaneb pealkirjale klõpsates.