Jaht

Eilne hommik algas sülemi maha võtmiseks vajalike riistade otsimisega, millest enamus, nagu mask, kindad, sülemikast , suitsik ja veeprits kuulub juba niigi mu auto standardvarustusse :)
Eelmisel õhtul kell 22:42  helistas Metsamesinik  Ülo ja andis häire, et minu lähedal Laagris, Rohula tänaval olevat sülem maja seinal.
Muidugi oli mulle seda sülemit "jubedalt tarvis" ka. Hommikul igatahes sai kohale lennatud oma lumivalges kombekas, nagu mesinikule kohane.
Ei ole standardseid olukordi sülemitega, nii ka seekordne ei meenutanud mulle ühtki eelnevat puuotsa ronimist.
Redeli pikkusest jäi ka kõvad paar meetrit puudu ja nii ma siis sättisin oma püüdmiskasti kruvide ja nööriga pika ridva külge, mida siis kuidagi moodi ühe käega ülal sülemi kohal kavatsesin hoida, et siis alt suitsuga neid karjatada.
Kuna toetuseka ja kinni hoidmiseks erilisi pidepunkte polnud, tuli paluda majaomanikul mingi nöör leida ja sellega siis ühes käes hoitavat ritva omalt poolt läbi maja teise korruse seinas oleva ukseta uksorva, mis oli kaetud tuuletõkke plaadiga,  toetada (esimesle katsel ilma nöörita kukkus suurema tuule iiliga see kast igatahes alla, õnneks mina jäin redelile ja kast terveks) Siis leidis peremees kiiresti alul koerarihma (mis ei sobinud selleks) ja siis tuli rõõmsa naeratusega suul ja pakkus üht imeilusat lipsu, sest mitte midagi muud ta parajasti sealt toast ei leidnud ja ... käras küll, saime selle abil kenasti hakkama, kuigi sõlme tegemine ühe käega eriti ei tahtnud mul õnnestuda.
Pritsisin mesilastepuntra kenasti märjaks ja hakkasin oma kasti üles poole upitama et seda siis pärast "rehana" kasutades, sülemit alla poole nügida. Hehh-see ei olnud hea mõte, sest osa sülemit rullus tükkidena mulle kaela, lehtervarrukatesse (kummikindad pidid neid ilusti koomal hoidma ) ja alla maapinnale-Proovisin veelkord, sest sellises ebamugavas asendis poleks ma üle viie minuti suutnud nagunii vastu pidada, tulemus oli eelmisega sarnane aga midagi targemat ma ka ette ei osanud võtta ja mis peamine, ma olin oma esialgse plaani peaaegu teostanud. Alla kukkunud mesilased lendasid üles tagasi ja kobardusid juba kenasti sülemikasti ava ääre külga. Jäi teha veel viimane rehitsemine, et tokile toetuspinda redeli viimasel pulgal leida. Miskipärast meenutas minu turnimine Nepaali meeküttide tegevust-õnneks ma kõrgust ei karda.
Paar tundi tuli seda akrobaatikat teha, enne kui suurem osa mesilasi kasti sai ja ma sellega alla hakkasin ronima- õeh-täpsemalt öelda 2 tundi ja 35 minutit. Peremees pakkus õnneks kohvi ja oli muidu ka tore mees. Rääkisime igasugu asju mesilastest , seni kuni all ootasime, et kastist välja jäänud mesilased uuesti seinale koguneksid. Ema asukohale seinal jääb tavaliselt tugev ema lõhn juurde ja maha jäänud mesilased koonduvad uuesti sellele kohale kobarasse. Nüüd tuli vaadata üks väiksem karp ja prits ja nad jälle üle pritsida ning tasaksei karpi pudistada ja alla tuua. Seda sai teha umbes kolm korda, kuni üles seinale ei jäänud enam eriti kedagi. Siis läksin ja pritsisin veel seina, et ema lõhn maha pesta ja oligi kõik.
Paar mesilast veel tiirutas seina selle koha lähedal, kus nad enne olid platseerunud aga peagi tulid nad alla, sest mingi tugevam signaal või lõhn tuli minu kastist.
Jutu käigus rääkis majaperemees Reimo, kuidas ta oli sülemi maha võtmiseks abi otsinud ja kuidas ta riburada pidi oli mesindusfoorumisse sattunud ja kuidas teda edasi oli juhatatud- kujutan seda telefonikõnede ringi üsnagi ette :) Jutu sees mainis ta ka, et olla käinud kõrval tänavas elavate naabrite juures Hirve tänaval, kel mesitarud õuel ja kes tema teada mesindusega tegelenud kunagi aga nüüd kavatsevat lõpetada.
Selle jutu peale läksid mul igatahes kõrvad kikki- Mesindust LÕPETADA?
Muidugi sain ma nendega ühendust ja sain ka teada, et neil on igasugu mesindusinventari üle ja mõned tarud jne.Leppisime kokku, et lähen nelja viie paiku sinna.
Jõudsin pisut vara, sest kedagi polnud kodus ja helistasin neile uuesti, et millal neid koju võiks oodata.
Telefonist kostis midagi naljakat-"me kohe tuleme sakust, meil on sakus kontor" irw-maailm on ikka tibatillukene koht.
Viie minuti pärast oligi pererahvas kodus. Äärmiselt meeldivad inimesed igatahes , kellega paar järgnevat tundi vesteldes möödusid hetkega-sellest andis märku taskus helisev telefon, millest kostis murelik Futu kääl " kus sa kadusid" :D
Kavatsetud kahe taru ostust oli saanud kolme taru ost ja kaapimist ja puhastamist poole ööni, et hommikutundidel püütud sülem lõpuks korralikku majja saaks.Kell oli igatahes tublisti üle poole üheteistkümne, kui sülemi tarusse kolmele raamile kallasin-SAUHH
Mul on nüüd 10 peret!