Vahepeal on igasugu asju juhtunud, milledest Futu blogis juba paras ülevaade olemas ja dubleerimist eriti seetõttu ei vaja.
Mesindamisega on mõnes mõttes ühel pool, st. mesi on võetud ja jäänud veel perede talveks koondamine, lestatõrje ja söötmine. Muidugi tuleks teha veel igasugu talvitumiseks tarvilikke asju aga seda jõuab veel küll ja küll.
Viimase mesilaskäiguga sai kolmel tarul katusekatted ära vahetatud ja muid pisiremontegi tehtud, nii et võin uhkusega öelda, olen oa toimetamiste graafikust veidi eeski .
Õuepealesle perele on vaja kiiremas korras uus pesa valmis saada aga selle ettevõtmine muudkui venib materjali puuduse tõttu. Kaks väikest peret said juba suurde mesilasse ära, aga tahaks ülejäänud ka õuepealt minema saada, võib olla siiski kollased jätan, et kevadel emadekasvatusega varakult peale saaks hakata.
Mõned katsed ma juba sel aastal tegin ja üldiselt ka õnnestunult-kahjuks on nende kollaste emade järglased aga pisut vale värvi, sest kohapeal pole piisavalt kollaseid isasid.
Oodata on veel ühe ema paarumist Kasemetsas , eks näe milliseid järglasi see annab , eelduste kohaselt mingeid kirjuid aga see polegi tähtis. Muide väidetakse, et esimese astme ristandid on mõneti energilisemad meekorjajad ja et alles järgmine ristumine muutvat mesilased tigedaks, seda saab näha, kui järgmisel aastal meekorjeks läheb.
Kindel plaan on igatahes järgmisel aastal kollaste mesilastega rohkem tegelda ja kõvasti tõugu parandada oma mesilas-nagu rebaseonu, kel nüüdseks pea kogu mesila ilusate kollastega täidetud aga ainuke asi, ta on ostnud endale paarunud emad ja nendega siis toimetanud, samal ajal kui mina olen püüdnud emi ise kasvatada.
Nädalavehetus tõotab igatahes töine tulla-homme hakkan siirupit segama.
Hetk tagasi, vaatasin kodu juures olevad mesipuud üle, et ehk on aeg neile sööki pakkuda ja ennnäe imet, ema posserdab viimase raami all servas-keerad raami, siis ukerdab teisele poole, keerad teise külje, sama nali. Napsasin ta sealt lõpuks kinni, et sinine täpp selga teha. Tõin selle suure kollase iluduse tuppa, Futu assisteeris, tõi mulle märkimispliiatsi kähku ja ühtäkki, saanud täpikese selga, viskas kuninganna end pikali ja nägi välja nagu oleks tohutult viga saanud ja seetõttu hetkega surnud!
Ohh, milline kobakäpp ma küll olen, mõtlesin , pole sõnu lihtsalt. Uurisin siis seda "surnut" ja vaat mis, liigutas vaikselt oma tundlaid, siis ajas oma muneti lahti ja ...Futu olevat märganud, et ema munes! No mida küll teha? Panin siis ema õrnasti taru lennulauale , et ehk mesilased saavad teda kuidagi aidata, või siis konstanteerivad surma ja lükkavad üle ääre kuristikku. Juhtus see mida ootasin, mesilased kogunesid ema ümber ja kõik olid väga tema küljes ringina tundlatega kobimas, kuni ühtäkki hakkas see "surnu" end liigutama, tegi kerega imelikke vonkelmisi, nagu võimleks, siis aga ajas end juba jalgadele ja komberdas ( küll vales suunas) aga komberdas ja siis ühtäkki , nagu poleks midagi juhtunud, vajutas gaasi ja siuh, kadus taru sisemusse!
Selline lugu-ehk sai ema kini püüdmisest shoki või arvas, et tark tegu oleks surnut mängida, et teda võib olla siis ei tahetagi ära süüa, mine nende linnukeste kavalusi tea?
Igatahes, selliseid asju mesinikud ei näe ega koge, kui nende mesipuud asuvad kodust kaugel.
Kindlasti tasuks üks või kaks rahulikumat mesilasperet hoida enda lähedal või miks mitta päris koduaias, siis alles hakkate tasapisi aru saama ja märkama, kuidas mesilased tegelikult elavad ja kui targad nad on.
Suvi läbi seks korraks, õnneks ainult mesindussuvi-väljas +28- aga, et juba nelja kuu pärast on jõulud, vat see ajab küll vihale :)
