Ebaaus meeäri määrib mee mainet.

Osalesin ajaleht Mesinik toimetaja koha konkursil aga vist edutult, kuna pole EML juhtkonnalt oma kandideerimise tulemuste kohta ühtki teadet veel saanud. Kirjutasin neile seks puhuks ka ühe loo, mida Futu abiga sai veidi kohendatud. Usun, et teil on seda isegi huvitav lugeda, muidu läheks need kirjutamisele kulutatud päevad  litsalt kaotsi. selline lugu siis, kuigi ütlen ausalt, et faktivigu ja muud sellist pole viitsinud korollida ja kindlasti on see teema laiem , kui kahele A4 ära mahuks.Kel huvi, leiab hiina meeärist facebooki Mesinike Klubi lehelt täiendust.

Ebaaus meeäri määrib mee mainet.

Talvel katab lumevaip maad, metsad ja mesilad. Kohati ulatub tuisuvaalude paksus meetrini ja üle selle. Kuna selliste lumeoludega omandab retk mesilasse kahtlase seikluse maitse, siis võetakse see ette ainult väga erilistel põhjustel. Näiteks kui lähikonnas on nugise jälgi nähtud või kui mesinik lihtsalt enam ei malda kevadeni oodata, et läbi taruseina kuuldetoruga natuke suminat kuulata ja veenduda, et kõik on korras.

Nii, et mesindusega mesinik talviti just väga intensiivselt ei tegele. Kui muidugi välja jätta kärjeraamide korrastamine, vaha sulatamine ja mee pakendamine ning veel mõned väiksemad tööd, siis ehk ongi põhirõhk eelmise aasta saagist järele jäänud mee müügil.

Seda “teisejärgulist” tegevust ei meeldi aga paljudele mesinikele ise teha. Eriti veel kui turule sõiduks tuleb ette võtta pikem reis, mis koos müügikoha eest maksmisega tekitab suuri lisakulutusi, rääkimata sellest, et pole just tore mõõduka talveilmaga terve päev kusagil meemüügi laua taga lõdiseda.

Mesinik ei saa ka kunagi kindel olla kas eelolev müügipäev tasub ennast õhtuks ära või mitte.

Seetõttu otsitaksegi parematel meeaastatel mõnikord üles kokkuostjad, kes selle mesinduse ebameeldivaima osa kuidagi ära toimetaks. Aga siit alates hakkab asi käest ära minema.

Kokkuostjale müüdava mee hind pole alati kaugeltki see kõige magusam ja mesinik saab oma mesila selle suve töö eest poole võrra vähem, kui ise käest kätte müües. Samas jälle pole midagi parata, sest meil on vaba turumajandus. Kui püsiostjaid vähe ja turul külmetada ei taha, siis tuleb väikemesinikul lõpuks mesi kasvõi poole hinnaga kokkuostjale loovutada. Mida mee kokkuostja meega edasi teeb on ärisaladus ja seda teab vaid issand jumal ise. Paremal juhul ta siiski lihtsalt pakendab selle ja müüb oma ärisidemeid kasutades poole kallimalt edasi. Halvemal juhul segab odava aasia praakmeega ja müüb samuti poole kallimalt edasi. Nii toimub see meie väikeses Eestis.

Mesindusäri maailmatasemel aga käibki tegelikult kokkuostjate ja vahendajate tasemel, kes on endale soetanud ajakohased pakendusliinid ja omavad laialdast kliendibaasi suuremate kauplusekettide näol.

Eesti turg jääb suure meeäri jaoks õnneks liiga väikseks või nagu tavatsetakse öelda - suuri kalu püütakse ikka ookeanist, kuid “kätt proovitakse” siingi üha tihemini.

Meie mesinikud on siin ja seal meedias sõna võtnud eesti kauplustes müügil olevate võõramaiste mete teemal, et kuidas näiteks odav ja mittekvaliteetne aasia mesi kahjustab massiliselt eesti meekaubandust ning viib kohaliku mee hinda alla.

Päris 100 % tõele see väide ei vasta, sest üldjuhtudel pole see tarbija jaoks sugugi odav - poelettidel müüdava võõramaise mee hind oli madal vaid sel suvel. Rimi poekettides müügil olnud Hiina päritolu mesi maksis 69 EEK, ehk siis praeguses vääringus 4.40 € (pakendajaks firma Liiwi-Heliis kes ka tuntud kui kange alkoholi tootja). Muul ajal on sissetoodud segumee (näiteks Ungari ja Aasia mee segu) hind küllaltki kopsakas.

See, et Liiwi-Heliisi purgisiltidel oli kenasti mee päritolumaa kirjas võib lugeda üsna haruldaseks. Mõnes mõttes isegi aus kaup, ise tead, millega ostes riskid.

Kuid muidu on meepurgi siltidega meie kaubanduses tõesti probleeme ja eriti just sissetoodud mee osas. Enamikult neilt toodetelt pole tõepoolest võimalik välja lugeda mis meega on tegu, kust see pärineb, millised on vastavad kvaliteedinäitajad, kas mett on mingil moel töödeldud (kuumutatud, mikserdatud, segatud) ning muidugi rääkimata aastaarvust, millal see mesi toodetud on.

Ometi oleks vastavate reeglite ja seaduste järgimisega justkui kõik korras, kuna pakendil on nõuetekohane märgistus, et toodetud Euroopa Liidus ja väljaspool Euroopa Liitu toodetud meest!

Aga kas purgi sisu pärineb Tshernobõli kandist, Hiinast või Ungarist, see jääbki ostja jaoks saladuseks.

Pole midagi uut siin päikese all. Mastaapidelt palju suuremad on näiteks USA ja Kanada meeturu probleemid. Suurriikide meedias kurdetakse samuti ohtra odava võõramaise mee sisseveo üle. Vaatamata USA piirivalve- ja tolliteenistuse allüksusena tegutsevate toiduaineinspektorite suurtele jõupingutustele on mee kontrollimine vägagi komplitseeritud ja keerukas operatsioon, mis vajab palju eriteadmisi ja kaasaegse laboritehnika olemasolu.

Kavalad eksportöörid on aga oma saatedokumendid nii osavalt vormistanud, et tihti ei saadagi päritolumaa kohta selgeid andmeid. Kuna lisaanalüüside tegemine on kallis ja saatedokumentides pole vihjeid peamise kahtlusaluse päritolumaa Hiina kohta, siis jääb suur hulk riiki sisse toodud ebakvaliteetset kaupa avastamata.

Maailmas on kahte tüüpi riike: meetootjad ja tarbijad.

Ameerika Ühendriigid on üks suurimaid meetarbijaid maailmas, mille elanikkond tarbib viimaste statistikaandmete järgi umbes 400 miljonit naela mett aastas. (1 nael = 0,435 kg).

Kuna Ameerika mesinikud toodavad ise sellest kogusest kohapeal vaid poole, siis võib lihtsa arvutuse tulemusel aimu saada, millistes kogustes vahenduskaubandus seal eksisteerib.

Kanada toodab umbes 65 miljonit naela mett aastas ja sissetoodava mee koguseks loetakse umbes 20-30 miljoni naela ringis, mis on samuti ligilähedaselt umbes pool nende enda mesinike poolt toodetavast kogusest.

Suuremad meetootjad on Hiina, Argentiina ja Hispaania.

Kanada ajaleht The Globe and Mail käsitleb oma selle aasta 5. jaanuari numbris meetransiidi teemat üsna põhjalikult.

Kanada häälekandja väidab üsna avalikult, et meeärimehed teevad koostööd Saksamaa tunnustatud laboratooriumitega, et on moodustatud lausa konglomeraat, mis väljastab aasia praakmeele viisipärased vastavussertifikaadid ning seetõttu pole tollitöötajatel reeglite rikkumisest sageli võimalik kinni hakata.

Mee kohale toimetamiseks kasutatakse erinevaid skeeme, millest üks levinum võte on lähetada kaubapartii läbi mitme erineva riigi nö. transiitkaubana, kus iga vahepeatuse järel tekib kaubale uus omanik.

Hiinast saadetavad meelastid jõuavad kõigepealt lähinaabrite juurde. Põhilised vahepeatused asuvad Indias, Indoneesias, Filipiinidel, Mongoolias ja Venemaal, kust need siis omakorda teistesse riikidesse edasi saadetakse. Eestisse sattub sellest suurest transiidiärist suhteliselt väike kogus, mida on eelkõige toodud Ungarist ja mõningal määral Venemaalt.

Üks selline fakt näiteks, kuidas Kanadas neid vahepeatusi on tuvastatud:

Eelmisel aastal jäi Malaisiast pärinev kaubasaadetis Kanada tollitöötajatele silma tänu infovahetusele. Kuna sealse meesaagi kohta oli saadud just värskeid andmeid ja kogus, mis oli jõudnud kaubasadamasse, ületas kümneid kordi Malaisia aasta toodangu, oli selge, et tegemist pole Malaisiast pärit meega.

Üks tollitöötaja, kes oli just ühest suuremast partiist meeproove võtnud, kommenteeris, et sellist veehulka polevat tema oma teenistusaja jooksul mees veel kohanud.

Ta nimetas kogu seda seda äri tabavalt “meepesuks” (ingl. Honey Loundering).

On teada, et ebaausal teel meekoguste suurendamiseks kasutatakse mõnikord veega lahjendamise tehnikat, kus mesi ja vesi kuumutatakse ning siis peenfiltreeritakse läbi spetsiaalsete keraamiliste söefiltrite, jättes mulje nagu oleks tegemist pisut toore meega, kusjuures selle sõelumise teel on meest eraldatud ka päritolumaa taimedelt pärinevad õietolmu osakesed, mis omakorda raskendab veelgi pettustele jälile saamist.

Miks on siis hiina mesi nii kardetud ja põlatud?

Rääkimata muudest mee rikkumise viisidest on Hiinast pärineva mee proovidest leitud hulgaliselt laia toimespektriga antibiootikumi klooramfenikooli (varasemast ajast tuntud ka levomütsetiinina) jälgi, mida kasutatakse mesilaste raviks. On leitud ka pestitsiidide jääke.

Selline mesi on kõike muud ku tervislik.

Euroopa Liit on praakmee sisseveo paaril korral juba keelanud kuid vaatamata sellele jätkavad ärimehed pressingut ja taas on Hiina päritolu mesi meie poelettidel. Et kaitsta meie siseturgu ja tarbija tervist ebakvaliteetse kauba eest, oleks tarvis sissetulevat transiitmett hoolikalt kontrollida ja teha rohkem pistelisi analüüse ka juba kaubandusvõrku müüki pandud meetoodete seas.

Seni on mee testimisel abiks olnud mitmed laborid üle Eesti ja keerukamaid analüüse on saadud tellida ka Soomest, kuid meie riigil tuleks kaaluda võimalusi ühe korraliku meelabori ehituseks või siis vähemalt olemasolevate Keskkonnauuringute Kesklabori laborite rahalise abistamise võimalusi.

See oleks üks moodus hillitseda nõuetele mittevastava importmee trügimist meie poelettidele.

Selle üle tasuks vähemalt mõtelda.